Ülemaailmne koroonapandeemia jätab oma jälje ka Eestis elavate pagulaste ellu. UNHCR uuris, kuidas Eestis elavad pagulased koroonakriisiga hakkama saavad.
Pagulased ja teised ümberasustatud inimesed kuuluvad ühiskonna kõige tõrjutumate ja haavatavamate liikmete hulka. Põgenenud vägivalla või tagakiusamise eest on nad niigi keerulises olukorras, kuid sattumine riiki, kus nad ei oska keelt ega tunne kultuuri ning on oma lähedastest kaugel, muudab olukorra eriti raskeks. Kroonipandeemia süvendab pagulaste isoleeritust veelgi. Tänu Eesti aktiivsele kodanikuühiskonnale saavad pagulased siiski mitmesugust abi.
Bahabelom Woldegebriel Berhe on Eritrea pagulane, kellele anti Eestis varjupaik. Berhe töötas varem hotellis, kuid kaotas pandeemia tõttu töö.
“Viirus mõjutab inimesi kõikjal,” ütleb ta, “aga eriti põgenikelaagrites, kus mõeldakse ainult sellele, kuidas ellu jääda. Laagrites on üldiselt puudus nii toidust kui ravimitest.”
Pärast pikka pikka aega lahus olemist õnnestus Berhel tuua Eestisse järele oma naine ja kaks last. Nagu teised õpilased Eestis, pidid ka Berhe kaks last ootamatult koju jääma ja hakkama koolitükke tegema hoopis distantsilt. Neil polnud aga arvutit – probleem, mis puudutas pandeemia alguses paljusid pagulasperesid, selgitab Anu Viltrop Eesti Pagulasabist, mis keskendub pagulaste õiguste ja heaolu edendamisele Eestis.
Viltrop lisab, et eriolukorra alguses kerkis kohe üles mure, et nutitelefon ei ole õppetöö tegemiseks piisav. Ta tänas häid inimesi, kes Eesti Pagulasabi üleskutsele peredele arvutid leida kohe reageerisid ning abi pakkusid. „Tänu sellele ei jäänud ükski laps ilma töövahendita!“ kinnitas ta.
Tänu kohalikule kogukonnale said Bahabelomi naine ja kaks last pärast kuut aastat eraldatust temaga koos Tallinnas elama asuda. ©Eesti Pagulasabi
Ta mainib, et kõige keerulisemasse olukorda sattusid need lapsed, kes ei ole Eestis veel väga kaua elanud ning kelle keeleoskus on seetõttu veel napp, kuid kellelt õpetaja eeldas valdavalt iseseisva töö tegemist. 2020. aasta kevadel tulid pagulastele selles olukorras appi Pagulasabi tugiisikud, kes aitasid vajadusel õppetükke seletada ning püüdsid õpetajaid-vanemaid omavahel tihedamasse suhtlusesse panna.
Pandeemia toob Viltropi sõnul aga pagulasi aina enam internetiteenuste juurde ning ka pagulasabi korraldatud digioskuste koolitusele: „Kui seni on mitmed Eesti Pagulasabi kliendid püüdnud digiriigi valudest ja võludest mööda hiilida nii palju kui võimalik, siis kevadel ei olnud enam pääsu: laste kooliõpe, Töötukassa kohtumised, toimetulekutoetuse taotlemine jms käis kõik e-kanalite kaudu.“
UNHCRi tegevust Eestis koordineeriv ametnik Kari Käsper selgitas, et aasta pärast pandeemia algust peab riikide fookus olema jätkuvalt sellel, et pagulasi koroonapandeemias ära ei unustataks. Kui esialgu oli tähtis, et neile jaguks samasugust tuge nagu teistele riigi elanikele, et nad saaksid korrektset infot, kuidas ennast kaitsta, ning et tagakiusamise eest põgenenutele riigipiire ei suletaks, siis nüüd on fookus natukene muutunud.
„Tähelepanu on liikumas pagulaste olukorrale tööturul, mis mõjutab oluliselt nende võimalusi oma elu üles ehitada. See on väga ajakohane, sest näeme, kuidas pandeemia toob kaasa tõsiseid sotsiaalmajanduslikke tagajärgi, mõjutades ka pagulasi,“ ütleb Käsper.
Anu Viltrop tõi välja, et mitmed pagulased töötavad sektorites, mis on erilise löögi alla sattunud – toitlustuses ja hotellinduses – ning on juba kaotanud või kaotamas oma tööd.
Khatoon Fardoost on samuti Eestisse saabunud põgenik. Ta põgenes Iraanist poolteist aastat tagasi. Pandeemiaga toimetulek tähendab tema jaoks seda, et tema pere koos nelja-aastase tütrega väldib rahvarohkeid kohti: kinosid, teatreid, basseine ja pidusid, aga ka laste mänguväljakuid.
„Kardan, et keegi jääb haigeks ja ma nakatun kiiresti. Ma kardan seda väga, sest mul on mitmeid tõsiseid allergiaid, mis avaldusid juba Iraanis,“ selgitab naine.
Ta lisab, et näiteks eesti keele tundides istutakse eraldi ja maskis: „Tunni ajal me ei joo midagi. Oleme väga ettevaatlikud, pöörame tähelepanu reeglitele ja hoolitseme enda eest. See on raske, kuid see saab ühel hetkel läbi. Maailm areneb. Haigused ja viirused arenevad endiselt. Peame muutma end tuleviku suhtes vastupidavaks.“ Ta lisab et nende pere armastab Eestit väga: „Siin on turvaline ning Eestis on väga häid inimesi.“
Khatoon on pagulane Iraanist, kes üllatab kohalikke sageli oma traditsionaalsete toitudega. ©Elmo Riig
Khatoon ja ta nelja-aastane tütar saavad pandeemiaga hakkama rahvarohkeid kohti vältides. Kuigi ta elu on mõjutatud, usub ta paremasse tulevikku. ©Elmo Riig
Pandeemia varjatum pool on see, kuidas pagulased kriisile vaimselt vastu peavad.
Eelmisel kevadel, eriolukorra ajal, olid pereliikmed erakordselt palju koos ning see mõjutas kahtlematult omavahelisi suhteid.
Anu Viltrop Pagulasabist ütleb, et paraku on vaimse tervisega seotud teemad nende endiste ja praeguste klientide seas pahatihti tabuteema ning sellega seotud muresid varjatakse kiivalt.
Nende organisatsioon on pagulasperedega koordinaatorite ning tugiisikute kaudu regulaarselt suhtluses olnud ja jaganud infot koroona olukorra kohta nii eesti, vene, inglise, araabia kui ka türgi keeles.
Pandeemia tõttu on pagulasabi pidanud mõned oma üritused ära jätma, kuid nende sotsiaalse ettevõtte Siin & Sääl kohvikust saab nüüd toitu koju tellida ning nende veebipoest osta pagulaste valmistatud näomaske.
Jaga Facebookis Jaga Twitteris
