Brazak, qurabiya, khafeh, baklava – need on vaid mõned nimetused Ali Baba eksootilisest ja pikast menüüsthiljuti Tallinnas avatud kohvikus, mis keskendub Süüria ja Vahemeremaade köögile.
Süüriast pärit Nermiin, ettevõtte üks kolmest omanikust, on väga põnevil. „Mulle meeldis juba väikese tüdrukuna süüa teha, aitasin alailma köögis ema. Mul on nii hea meel, et me selle ära tegime, oleme kõik väga rahul,“ räägib Nermiin õnnelikult, viidates abikaasa Mohamadile ning sõbrale ja äripartnerile Amerile, kes on samuti Süüriast.
Nermiin tuli abikaasa Mohamadile Eestisse järgi kolme aasta eest. Õige pea pärast saabumist hakkasid nad otsima kohta, kus avada oma kohvik. See polnud lihtne, sest keegi ei tahtnud neile pinda rentida. „Võib-olla seepärast, et ma pole eestlane – olen siin pagulane – või hoopis keelebarjääri tõttu. Mul on ju ka teine nahavärv,“ arutleb Mohamad.
Nermiin lisab, et harjumine eluga Eestis, mis on üks maailma kõige ilmalikumaid riike, polnud samuti kerge: „Algul oli raske, sest kui inimesed mind vaatasid, nägid nad vaid hidžaabi – seda, et olen moslem. Kuid mingil hetkel tuleb sellega lihtsalt harjuda.“
„Mulle meeldis juba väikese tüdrukuna süüa teha, aitasin alailma köögis ema. Mul on nii hea meel, et me selle ära tegime, oleme kõik väga rahul,“ räägib Nermiin. © UNHCR/Max-Michel Kolijn
Mohamad ja Nermiin ei saanud jääda sõjast kurnatud Süüriasse ega ka Liibanoni, kus Mohamad sündis Palestiina põgenikuna: „Seal poleks me lastel ei tööd ega tulevikku. Mu poeg Ahmad tahab arstiks saada, kuid seal ei saaks ta oma arstikabinetti avada – tal oleks lubatud töötada ainult haiglas. Siin on tal paremad võimalused. Ta saab õppida. Ma ei tulnud siia mitte iseenda, vaid laste pärast.“
Mohamad saabus Eestisse Venemaa kaudu, ujudes üle piirijõe. „Tulime ühes sõpradega GPSi järgi,“ jutustab ta. „Kui Eestisse jõudsin, viidi mind kaheks kuuks Harku kinnipidamiskeskusse ja siis aastaks Vao pagulaskeskusse, enne kui Nermiin koos lastega kohale jõudis. Siis leidsime Tallinnas korteri.“
Nermiin võttis üle kahe aasta toitlustustellimusi vastu oma koduköögis: „See oli tõsiselt raske. Kuid inimestele meie toit meeldis ja nad julgustasid meid kohvikut avama.“
Lõpuks leiti sobiv koht Lasnamäel Ümera keskuses. Ettevõtmine edeneb kenasti, kuid päevad pole vennad – mõnel päeval külastab neid 30 klienti ja teinekord tuleb vaid mõni üksik. Suvel pakuvad nad sageli süüa tänavatoidufestivalidel üle Eesti ja nende road koguvad üha enam populaarsust.
Raskustele vaatamata on Mohamad ja Nermiin lootusrikkad – eriti selles osas, mis puutub laste tulevikku. Nende vanim poeg Ahmad, kes on 13 ja räägib juba vabalt eesti keelt,on väga uhke oma saavutuste üle koolis. „Lõpetasin kiitusega. Ma tahaksin väga arstiks õppida, aga tahan ka tõlkijaks saada – ma räägin nelja keelt,“ ütleb ta.
Nermiini ja Mohamadi 27-aastane äripartner Amer taotles Eestisse jõudes varjupaika, kuigi oleks eelistanud jääda Rootsi, kus ta onu elab. Ta elas seal kaks kuud, kuid siis saadeti ta Eestisse tagasi. „Olin algul pettunud, kuid nüüd saan hakkama. Võin oma Taanis elavaid vanemaid ja kahte venda külastada ning isa on mul siin samuti külas käinud.“
Pärast ühise ettevõtmise loomist koos Nermiini ja Mohamediga näeb nüüd ka Amer omal Eestis tulevikku. Eriti, kui mõtleb miljonitele pagulastele, kes on Süürias möllava sõja eest põgenenud. „Paljud inimesed on kõik kaotanud,“ ütleb ta. „Neil pole enam mitte midagi. Aga siin Eestis on meil töö. Meil on oma ettevõte!“
Jaga Facebookis Jaga Twitteris
