Lugusid kohapealt – „Liibanonis on 1 500 000 pagulast – rohkem kui Eestis inimesi.”
Intervjuu meie eestlasest kolleegi Andrei Arjupiniga Zahles, Liibanonis.
„Lugusid kohapealt“ on intervjuude sari, mis annab ülevaate meie Põhja- ja Baltimaade kolleegide igapäevaelust maailma eri paigus.
Miks otsustasid UNHCR-i tööle tulla?
„Ma olin töötanud peaaegu 10 aastat Eestis juristina inimõiguste valdkonnas. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal, võttis mul kodakondsuse taotlemine ja isikut tõendavate dokumentide saamine veidi aega.
Olles selle kadalipu läbinud tundsin, et oluline on aidata ka teisi, kes leiavad end sarnasest olukorrast. Tahtsin kasutada oma juuratausta, et esindada Eestis elavaid vähemusi ja kodakondsuseta või määratlemata kodakondsusega inimesi.
Töötamine inimõigusjuristina tundus väga oluline ja vajalik. Tundsin end sellesse rolli looduna. See oli Eestis töötamiseks huvitav aeg – riik oli taasiseseisvunud, võeti vastu uued seadused ja Eesti liitus erinevate rahvusvaheliste konventsioonidega. Osa minu tööst oli toetada Eestit siseriiklike nõuete ja tavade vastavusse viimisel rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega. Osa mu tööst viis ka seadusmuudatusteni, kuid – mis kõige tähtsam –, mu töö avaldas positiivset mõju inimestele, keda ma esindasin.
Otsustasin UNHCR-i tööle tulla, kuna varjupaigataotlejate ja pagulaste õigused on mulle alati väga suurt huvi pakkunud. Kui ma 1990. aastate lõpus juurapraksisega algust tegin, oli see õigusvaldkond Eestis täiesti uus, ja ma olin esimene pagulasõigusega tegelev ja pagulasi aitav jurist Eestis.
Kui UNHCR avas 2007. aastal Stockholmis juristi ametikoha, otsustasin sellele kandideerida, kuna see oli mulle uus väljakutse, mis andis võimaluse pagulaste olukorrale teise nurga alt läheneda.”
Andrei Arjupin, UNHCR
- Rahvusvahelise kaitse ametnik Zahles, Liibanonis
- Sündis Venemaal (siis Nõukogude Liit) ja kolis noores eas Eestisse
- Endine inimõiguste jurist
- Magistrikraad õigusteaduses
- Töötas varem Dadaabi põgenikelaagris Keenias ja UNHCR-i Põhja-ja Baltimaade esinduses
Kuidas sa oma tööd kirjeldaksid?
„Liibanonis rahvusvahelise kaitse ametnikuna töötades koordineerin õigusabi osutamist pagulastele. See hõlmab muuhulgas abi elamislubade taotlemisel ja sündide registreerimisel ning tuge inimestele, keda ähvardab väljatõstmise või väärkohtlemise oht. Lisaks toetame erivajadustega inimesi, näiteks eakaid ning puuete ja meditsiiniliste erivajadustega inimesi.
Meie eesmärk on tagada pagulastele, kodakondsuseta inimestele ja teistele UNHCR-i mandaadi alla kuuluvatele nende õigused ja juurdepääs esmavajalikule. Seda eesmärki ei oleks võimalik saavutada ilma mu tugevalt motiveeritud Liibanoni kolleegide toetuseta, kellega ma töötan õlg õla kõrval, et aidata pagulasi Liibanoni jaoks väga rasketel aegadel.
Praegu töötame COVID-19 piirangute tõttu peamiselt kodust. Endiselt käiakse ka kohapealsetel külastustel, mis on olukorra muutumise jälgimise ja pagulastega otse suhtlemise seisukohast äärmiselt oluline. Riigi taseme ja piirkondlikud partnerid ja vabaühendused suunavad meile inimesi ja perekondi, et neile lahendusi leida.”
© UNHCR/Diego Ibarra Sánchez
Millised on praegused väljakutsed Liibanonis?
„Liibanoni pagulastest elanikkond on üks suurimaid maailmas, kõige suurem arvult elanike kohta. See on riigile tohutult suur kohustus, mis näitab erakordset pühendumust riigis varjupaika otsivatele Süüria pagulastele ja teistele haavatavatele elanikkonnarühmadele. UNHCR toetab Liibanoni rahvast ja valitsust piisava abi pakkumisel põgenema sunnitud Süüria kodanikele, kellest paljud on elanud Liibanonis juba alates 2011. aastast, mil Süüria konflikt algas.
Praeguses keerulises majanduslikus olukorras on elatise teenimine muutunud veelgi keerulisemaks. Pagulastel on töö leidmisel palju takistusi, mis vähendab oluliselt nende võimalusi tagada kindel sissetulek ja esmavajadused. Lisaks pagulaste toetamisele püüab UNHCR pakkuda tuge ka haavatavatele Liibanoni kodanikele, keda on mõjutanud majanduskriis. See hõlmab mitmeid algatusi, näiteks Beiruti plahvatuse ohvrite toetamist, talvist abi omavalitsustele ja meditsiinivarustuse tarnimist haiglatele, mis pakuvad elupäästvat abi vaeseimatele elanikkonnarühmadele.”
Millised on UNHCR-is töötamise parimad küljed?
„UNHCR-is töötamise ajal olen tegelenud sadade erinevate juhtumite ja olukordadega. Parim on see, et suudame aidata pagulastel pärast sõja, tagakiusamise ja vägivallaga seotud kohutavaid läbielamisi oma elu taastada. Mind inspireerib tohutult nende vastupidavus. On hämmastav näha, kuidas pagulased alustavad uut elu tundmatus ühiskonnas, rääkimata keelt ning tundmata võõrustajate ühiskonda ja kultuuri, ning saavad ajapikku uue riigi osaks ja aitavad kaasa selle edasisele arengule.
Perekondade taasühinemine on väga suurt rahuldust pakkuv osa tööst. Toetades perekondade taasühinemist, kaitseme ja säilitame perede ühtsust ning aitame neil taastada oma elu ja inimväärikuse, eriti juhtumite puhul, kui lapsed saavad võimaluse taasühineda oma vanematega. Kuigi sihtkoha töökeskkond võib olla väga keeruline, on perekondade taasühinemisele kaasa aitamine äärmiselt tänuväärne. Meie töö päästab elusid.
Suurepärane on ka see, kui meil õnnestub ära hoida riigist väljasaatmist või tagada pagulaste vabastamine kinnipidamiskohtadest. Mõnel juhul peetakse inimesi pikka aega kinni vaid seetõttu, et neil puudus juurdepääs õigusabile. Lapsi peetakse sageli kinni politseijaoskondades ja me teeme aktiivset koostööd partneritega, et neid külastada ja toetada ning tingimuste üle järelevalvet teostada. Tihtipeale on me pingutused edukad ja lapsed vabastatakse.”
Millised on UNHCR-is töötamise väljakutsed?
„Kuigi me tahame töötada tulemuslikult, ei ole see kahjuks probleemide laia ulatuse tõttu alati võimalik. Liibanonis elab ligikaudu 1 500 000 pagulast – rohkem kui inimesi mu kodumaal Eestis. Kõiki ei saa alati aidata ja väljakutseid on igasuguseid, alates rahastuse ja inimtööjõu puudumisest kuni praktiliste, juriidiliste ja administratiivsete takistusteni.
Hoolimata sellest, et oleme professionaalid ja anname endast parima, ei ole see piisav, et kõigi vajadusi rahuldada. Inimesed pöörduvad meie poole ööpäevaringselt. Vahel võtavad meiega öötundidel ühendust perevägivalla käes kannatavad naised, kes otsivad abi peavarju leidmiseks.
On väga raske, nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt, näha tuhandeid meeleheitel inimesi ja mõista, et kõiki ei saa me aidata. Mitmed samaaegsed kriisid Liibanonis on suurendanud sotsiaalset ebastabiilsust ja kuna inimesed võistlevad nappide ressursside pärast oma ellujäämise nimel, kasvavad pinged üha. Vaesus nii pagulaste kui ka Liibanoni kodanike seas on järsult kasvamas. Sellele vaatamata otsime koos oma partnerite ja valitsusega lahendusi ja püüame nendes keerulistes oludes aidata nii palju kui võimalik.”