UNHCR, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) ja Valgevene Punane Rist pakuvad Valgevene ja Poola piiril hädas olevatele inimestele erakorralist abi.
Artikkel avaldati esmalt 17. novembril 2021 Õhtulehes.
Välismaalased on piiril! – see hüüatus võib paljudes hirmu tekitada. Asi läheb hullemaks kui jutt käib suurematest gruppidest, kus on sadu inimesi või enam. Seda hirmu võib ühiskonna lõhestamiseks lihtsalt ära kasutada ning see võib lisaks viia inimeste kohtlemiseni viisil, mis pole kohane põhiõigusi austavale riigile.
Mis puudutab sellest suvest alanud erakordseid sündmusi Valgevenes, Poolas, Leedus ja Lätis, siis on lihtne unustada, et need, kes piiri ületavad või piirile kinni jäänud, on eelkõige inimesed, taustast ja kontekstist hoolimata. Ka on selge, et pagulaste, migrantide või teiste inimeste olukorda geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ära kasutada pole õige ja selle peatamiseks tuleb samme astuda.
Samas ei muuda see fakti, et iga inimese individuaalset lugu kuulmata ja hindamata ei saa öelda, kas inimene on põgenenud riigist seetõttu, et nende elu ja turvalisus on ohus ja seetõttu saavad nad – rahvusvahelisest õigusest tulenevalt – varjupaika küsida või oli nende lahkumine riigist teistel põhjustel nagu paremate majanduslike võimaluste otsimine või arstiabi saamine, mis ei anna õigust varjupaigale.
Haavatavad inimesed
Peaaegu pooled neist, kes suvel Leetu saabusid, on naised ja lapsed. Kui külastasin suvel ja sügise alul majutuskohti erinevates Leedu nurkades, kohtusin teiste kõrval nii eakate naiste ja meeste kui väga väikeste tüdrukutega ja poistega, paljudest erinevatest riikidest. Rääkisin nii iraaklaste kui afgaanide, süürlaste, tšetšeenide, valgevenelaste, eritrealaste ja paljude teistega. Leedu ametivõimud tegid kindlaks, et saabunute seas on ka puuetega inimesi, LGBTI inimesi ja teisi haavatavaid rohkem kui 30 riigist.
Poliitilised ja riigi julgeoleku tagamiseks mõeldud sammud peaksid olema sihitud probleemi allikale, aga humanitaarne lähenemine peaks alati keskenduma hädas olevale inimesele, olenemata viisist, kuidas varjupaika otsiti.
Saabunute puhul tuleb seega hoida külma närvi ja jääda kindlaks põhimõtetele, et iga varjupaigataotlust tuleb põhjalikult hinnata, et olla kindel, et me ei saada tagasi kedagi surema või piinakambrisse, eriti kui nad on haavatavast grupist.
Valgevene piiridel toimuva mõju näeme veel pikka aega. Olukord esitab väljakutseid Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide pühendumusele inimõigustele ja rahvusvahelises õiguses sätestatud õigusele varjupaigale ning samas iga riigi suveräänsele õigusele oma piire kaitsta. Poliitilised ja riigi julgeoleku tagamiseks mõeldud sammud peaksid olema sihitud probleemi allikale, aga humanitaarne lähenemine peaks alati keskenduma hädas olevale inimesele, olenemata viisist, kuidas varjupaika otsiti. Mõnede sammude tegemine läbi metsa üle Eesti piiri võib tähendada erinevust päästetud või kaotatud elu vahel.
Mitte mass ega laine
Seni kuni maailmas on konfliktid, sõjad ja tagakiusamine, on alati neid, kes on sunnitud oma kodust põgenema ja mõnest teistest riigist varjupaika otsima. Iidne moraalne ja eetiline kohustus abistada neid, kes seda vajavad – tänapäeval rahvusvahelisse, Euroopa ja paljude riikide õigusesse kirjutatud põhimõte – on võimas inimsuse väljendus, mis kaitses kunagi ka neid, kes Eestist sõjaõuduste eest põgenesid. Nii nagu tollal, pole ka nüüd tegemist „rahvamassi“ või „lainega,“ vaid inimestega, kellest igaühel oma unikaalne lugu ja põgenemise põhjused.
ÜRO pagulasametis seisame pidevalt silmitsi paljude pagulaste ja migrantidega seotud hädaolukordadega erinevates maailma nurkades. Ikka ja jälle näeme, et sõjakas retoorika ja pagulaste ja migrantide vaenlastena kujutamine ei aita olukorda lahendada vaid see on pigem kasulik neile, kelle eesmärk on ebastabiilsus ja elude ohtu seadmine.
Oluline planeerimine
Eesti on riik Euroopa piirialal. Sellest tuleneb ka eriline vastutus selle osas, kuidas Euroopas rännet hallatakse ja varjupaika saadakse. Viimaste kuude sündmused näitavad kui oluline on valmisolek ja planeerimine: kui riigid ja nendes elavad inimesed on teadlikud ja valmis võimalike varjupaigataotlejate ja teiste sisserändajate saabumiseks, on lihtsam nii varjupaigamenetlust teostada kui ka tagasi saata neid, kes varjupaika ei vaja.
Õiglane ja kiire varjupaigaotsuste tegemine võimaldab kindlaks teha abivajajad ja resoluutselt aga humaanselt saata tagasi need, kellel rahvusvahelist kaitset vaja pole. Tagasisaatmine viib selge sõnumi ka teistele, kes sama teekonda soovivad kasutada: ainult need, kes asüüli vajavad, võivad jääda. Selliselt tegutsedes ja vajadusel Euroopa Liidu ametite abi kasutades saab Eesti nagu kord ja kohus, ilma turvalisust ohustamata hakkama ka kiirelt tõusva saabujate arvuga viisil, mis austab nii saabunute inimlikkust ja inimväärikust kui Eesti ühiskonna alusväärtusi.
Jaga Facebookis Jaga Twitteris
