© UNHCR/Rocco Nuri
ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) kutsub täna maailma liidreid üles suurendama jõupingutusi rahu, stabiilsuse ja koostöö edendamiseks, et peatada ja hakata tagasi pöörama pea kümme aastat kestnud vägivallast ja tagakiusust ajendatud ümberasumise kasvutrendi.
Pandeemiast hoolimata kasvas sõdade, vägivalla, tagakiusamise ja inimõiguste rikkumiste eest põgenevate inimeste arv 2020. aastal peaaegu 82,4 miljoni inimeseni, selgub täna Genfis avaldatud UNHCR-i viimasest iga-aastasest globaalsete trendide aruandest. Seda on 4 protsenti rohkem kui juba rekordiliselt kõrge 79,5 miljonit 2019. aasta lõpus.
Aruandest selgub, et 2020. aasta lõpuks oli 20,7 miljonit UNHCR-i mandaadi all pagulast, 5,7 miljonit Palestiina pagulast ja 3,9 miljonit oma riigist põgenenud venezuelalast. Veel 48 miljonit inimest olid sisepõgenikud oma riigis ja 4,1 miljonit olid varjupaigataotlejad. Need arvud näitavad, et hoolimata pandeemiast ja üleskutsetest ülemaailmsele relvarahule, jätkasid konfliktid inimeste oma kodudest välja ajamist.
“Iga numbri taga on inimene, kes on olnud sunnitud oma kodust põgenema, ja lugu ümberasumisest, vara kaotamisest ja kannatusest. Nad väärivad meie tähelepanu ja toetust mitte ainult humanitaarabiga, vaid nende olukorrale lahenduse leidmisega.”
“Kuigi 1951. aasta pagulaskonventsioon ja ülemaailmne pagulasraamistik pakuvad sundümberasumisele reageerimiseks õiguslikku raamistikku ja vahendeid, vajame palju suuremat poliitilist tahet, et tegeleda konfliktide ja tagakiusuga, mis sunnivad inimesi oma kodust põgenema,” ütles ÜRO pagulaste ülemvolinik Filippo Grandi.
Alla 18-aastased tüdrukud ja poisid moodustavad 42 protsenti kõigist sundümberasunud inimestest. Nad on eriti haavatavad, iseäranis kui kriisid kestavad aastaid. ÜRO pagulasameti uued arvestused näitavad, et aastatel 2018–2020 sündis pagulasena peaaegu miljon last. Paljud neist võivad jääda pagulasteks veel aastateks.
“Nii paljude eksiilis sündinud laste tragöödia peaks olema piisav põhjus, et teha palju suuremaid jõupingutusi konfliktide ja vägivalla ennetamiseks ja lõpetamiseks,” ütles Grandi.
Aruandes märgitakse ka, et pandeemia haripunktis 2020. aastal oli üle 160 riigi oma piirid sulgenud, kusjuures 99 riiki ei teinud rahvusvahelist kaitset taotlevatele inimestele mingeid erandeid. Kuid paremate meetmetega – nagu arstlik läbivaatus piiridel, tervisetõend või ajutine karantiin saabumisel, lihtsustatud registreerimismenetlused ja kaugintervjuud – leidis üha enam riike viise, kuidas tagada juurdepääs varjupaigale, püüdes samal ajal takistada pandeemia levikut.
Samal ajal, kui inimesed jätkasid üle piiride põgenemist, pidid veel miljonid ümber asuma oma riigi sees. Etioopia, Sudaani, Saheli riikide, Mosambiigi, Jeemeni, Afganistani ja Colombia kriiside tõttu kasvas sisepõgenike arv enam kui 2,3 miljoni võrra.
2020. aasta jooksul pöördus oma kodudesse tagasi umbes 3,2 miljonit sisepõgenikku ja vaid 251 000 pagulast – vastavalt 40 ja 21 protsenti vähem kui 2019. aastal. Veel 33 800 pagulast naturaliseeriti nendevarjupaigariikides. Pagulaste ümberasustamine vähenesdrastiliselt. Ümberasustamiskohtade arvu vähenemise ja COVID-19 tõttu ümberasustati eelmisel aastal vaid 34 400 pagulast, mis on 20 aasta madalaim tase.
“Lahendused nõuavad, et maailma liidrid ja need, kellel on mõjuvõim, jätaksid kõrvale oma erimeelsused, lõpetaksid egoistliku lähenemise poliitikale ning keskenduksid selle asemel konfliktide ennetamisele ja lahendamisele ning inimõiguste austamise tagamisele,” ütles Grandi.
Jaga Facebookis Jaga Twitteris
