Täna avaldatud aruandes „Pagulaste hariduse nimel kokku tulles” ennustab ÜRO Pagulasamet UNHCR, et kui rahvusvaheline üldsus ei võta viivitamatult vastu julgeid otsuseid COVID-19 katastroofilise mõju vähendamiseks pagulaste haridusele, halvenevad miljonite maailma kõige haavatavamates kogukondades elavate noorte pagulaste väljavaated veelgi. Aruanne põhineb 2019. aasta koolitsükli sisseastumiste andmetel. Kui igas riigis on lapsed võidelnud […]
Täna avaldatud aruandes „Pagulaste hariduse nimel kokku tulles” ennustab ÜRO Pagulasamet UNHCR, et kui rahvusvaheline üldsus ei võta viivitamatult vastu julgeid otsuseid COVID-19 katastroofilise mõju vähendamiseks pagulaste haridusele, halvenevad miljonite maailma kõige haavatavamates kogukondades elavate noorte pagulaste väljavaated veelgi. Aruanne põhineb 2019. aasta koolitsükli sisseastumiste andmetel.
Kui igas riigis on lapsed võidelnud COVID-19 mõjuga oma haridusele, leitakse aruandes, et eriti ebasoodsas olukorras on pagulaste lapsed. Enne pandeemiat ei käinud pagulaslaps kaks korda suurema tõenäosusega koolis kui tavalaps. Olukord halveneb veelgi – paljudel ei pruugi olla võimalusi õpinguid jätkata koolide sulgemise, koolitasude maksmise raskuse, vormiriietuse või raamatute kalli hinna, tehnoloogiale juurdepääsu puudumise tõttu või seepärast, et nad peavad oma perekonna ülalpidamiseks tööl käima.
“Pooled maailma pagulaslapsed olid juba enne koolist väljas,” ütles ÜRO pagulaste ülemvolinik Filippo Grandi. “Pärast kõike seda, mida nad on pidanud üle elama, ei saa me neilt võtta nende tulevikku, jättes nad ilma haridusest. Vaatamata pandeemia põhjustatud tohututele väljakutsetele saame pagulaste ja neid vastuvõtvate kogukondade suurema rahvusvahelise toetuse abil laiendada uuenduslikke lähenemisi, millega kaitsta viimastel aastatel pagulaste hariduses saavutatud edusamme.”
Suurema toetuse puudumisel võib kooli, ülikooli ning tehnilise ja kutsehariduse omandamine väheneda, mõnel juhul jäädavalt, seades ohtu juba tehtud jõupingutused kestliku arengu 4. eesmärgi saavutamiseks, mille eesmärk on tagada kõigile kaasav ja võrdse kvaliteediga haridus.
Aruande kõnekas lõppsõnas ütlesid Vodafone´i fond ja UNHCRi kooliprogrammi võrgustiku suursaadik Mohamed Salah: „Kvaliteetse hariduse tagamine täna tähendab homme vähem vaesust ja kannatusi. Kui kõik ei tee, mida vaja, ootab laste põlvkondi sünge tulevik, kellest miljonid elavad maailma vaeseimates piirkondades. Kuid kui töötame meeskonnana, saame neile anda võimaluse väärikaks tulevikuks. Ärgem jätkem seda võimalust kasutamata.”
2019. aasta aruanne põhineb kaheteistkümne riigi andmetel, kes võõrustavad rohkem kui pooli maailma pagulaslapsi. Kui põhikoolis õppijate osakaal on 77%, siis keskkoolis õpib ainult 31% noortest. Kõrgharidussüsteemi on pääsenud vaid 3% pagulastest.
Globaalsetest keskmistest kaugele maha jäänud pagulaste haridusstatistika näitab siiski ka progressi. Keskharidust hakkasid möödunud aastal omandama kümned tuhanded uued pagulasnoored – ainuüksi nende osakaal kasvas mullu kaks protsenti. Kuid COVID-19 pandeemia ähvardab nüüd tagasi pöörata nii selle kui ka teised olulised edusammud. Pagulastüdrukute jaoks on see oht eriti tõsine.
Pagulastüdrukud pääsevad niigi haridusele poistest vähem ligi: selleks ajaks, kui nad peavad keskkooli minema, on nende koolitee jätkamise tõenäosus poistest poole väiksem. UNHCRi andmetel on Malala fondi hinnangul COVID-19 tagajärg see, et pooled keskkoolis käivatest pagulastüdrukutest ei naase kooli, kui klassiruumid sel kuul uuesti avatakse. Riikides, kus pagulastüdrukute kooli sisseastumine oli juba alla 10%, on kõigil tüdrukutel risk haridustee lõplikuks katkestamiseks – see jahmatav ennustus mõjutab ka tulevasi põlvkondi.
“Mind teeb eriti murelikuks mõju pagulastüdrukutele. Haridus pole mitte ainult inimõigus, vaid ka pagulastüdrukute, nende perekondade ja hariduskogukondade kaitse ja majanduslik kasu. Rahvusvaheline üldsus lihtsalt ei saa endale lubada nende ilma jätmist hariduse pakutavatest võimalustest,” ütles Grandi.
COVID-19 kehtestatud piirangutega kohanemine on olnud eriti raske 85 protsendile maailma pagulastest, kes elavad arenguriikides või vähimarenenud riikides. Mobiiltelefonid, tahvelarvutid, sülearvutid, ühenduvus ja isegi raadioseadmed pole ümberasunud kogukondadele sageli hõlpsasti kättesaadavad.
UNHCR, valitsused ja partnerid töötavad väsimatult kriitiliste lünkade ületamiseks ja pandeemia ajal pagulaste hariduse järjepidevuse tagamiseks õppe, televisiooni ja raadio kaudu ning toetades õpetajaid õpilastega suhtlemisel, järgides samal ajal tervishoiunõudeid.
Aruanne näitab, kuidas perekonnad, kogukonnad ja valitsused töötavad pagulaslastele hariduse pakkumise nimel. See annab positiivseid näiteid valitsustest, mis on seadustesse kirjutanud pagulaslaste õiguse käia riigikoolides lugudega Ecuadorist ja Iraanist. Digitaalse innovatsiooni näiteid toovad välja Egiptuse haridusminister ja veebipõhisele õppele üleminekust kasu saav Jordaanias elav pere. Kuna üle poole maailma pagulastest elab linnas, rõhutatakse pagulasi vastu võtvate linnade tegevuse tähtsust. Ühendkuningriigi Coventry linnapea jagab kogemusi sellest, kuidas linn olukorda haldab ja miks selline lähenemine on mõttekas.
Aruandes kutsutakse valitsusi, erasektorit, kodanikuühiskonda ja teisi olulisi sidusrühmi üles ühendama jõud, et leida lahendusi, mis tugevdavad riiklikke haridussüsteeme ja on seotud sertifitseeritud hariduse omandamise võimalustega ning tagavad hariduse rahastamise. Ilma sellise tegutsemiseta riskime kaotatud pagulaslaste põlvkonnaga, kes jääb ilma haridusest.
COVID-19 ei ole ainus oht pagulaste haridusele. Rünnakud koolide vastu on sünge reaalsus, mida juhtub aina enam. Aruanne keskendub Aafrika Saheli piirkonnale, kus vägivald on sundinud sulgema enam kui 2500 kooli, mõjutades 350 000 õpilase haridust.
Jaga Facebookis Jaga Twitteris
