22. augustil avatakse Eesti Meremuuseumi lennusadamas näitus “1944 – Suur Põgenemine,” mis tähistab 75 aasta möödumist traagilisest pagulaskriisist.
Saksamaale Geislingeni pagulaslaagrisse jõudnud eesti põgenikud. FOTO: Estdocs
1944. aastal põgenes Eestist II Maailmasõja eest üle 70 000 inimese, Balti riikidest kokku ligi 300 000 inimest. “Soovime teemat esile tõsta nüüd, 2019. aastal, kui möödub 75 aastat selles ajaloolisest perioodist,” rääkis meremuuseumis avatava näituse kuraator Krislin Kämärä.
Näitusel saab kuulata seitsme pagulase mälestuste põhjal lavastatud audiolugusid ning vaadata ajaloolist video-ja fotokollaaži 1944. aasta suvest ja sügisest Eestis, mil enamus põgenikke teele asusid. Näitusel saab näha ka haruldasi Rootsi televisiooni arhiivikaadreid, kus eesti pagulased jõuavad mootorpurjekal “Juhan” Rootsi.
Kuraator Kämärä sõnul on väljapaneku peategelased kolm koolilast, sõdur, kirikuõpetaja, mereväeohvitser ja ettevõtja: “Nad kõik asusid teele Eesti eri paigust üksi või koos perega. Külastajal on soovi korral võimalus välisukse juures valida endale ühe tegelase kaart ja kuulata selle inimese lugu, astuda justkui tema rolli või kuulata mitme põgeneja lugusid.”
Kämärä meenutab, et teda liigutas näitust kokku pannes väga see, kui ta luges esimest korda Vastseliina kirikuõpetaja Uno mälestusi. “Nende pere teekond mööda Eestit, et ainuüksi jõuda sadamasse ja laevale, oli niivõrd keeruline. Seda on isegi raske ette kujutada, milline võis reaalsuses olla põgenemine läbi mitme Eesti linna, kui sõjategevus oli ümberringi,” arutles Kämärä.
Pääsenud aitasid mahajäänuid
Näituse ettevalmistuse käigus sai meremuuseum omale hinnalise arhiivi Jaak Lõhmuse kogutud materjalidega 1991. aastal ilmunud dokumentaalfilmi „Põgenemine“ ettevalmistuse ajast, mille mälestuslugusid ja fotomaterjale saab ka väljapanekul näha. Esmakordselt eksponeeritakse muuseumis Eesti mereväelippu, mille 1944. aasta pagulased põgenedes kaasa võtsid ja mis 2013. aastal Rootsist annetusena muuseumisse jõudis.
Järgmise aasta juuni lõpuni üleval olev näitus annab ka ülevaate Sõjapõgenike Komitee ja ameeriklaste abist põgenemisel üle mere Rootsi, Eesti Komitee tegevusest Stockholmis ja sellest, kuidas üle mere pääsenud hakkasid korraldama uusi paadipõgenemisi.
“1944. aasta Suur Põgenemine on Eesti 20. sajandi ajaloos ja merendusajaloos väga märgiline. Kuna enamus põgenesid meritsi, siis Lennusadama näitusel soovimegi keskenduda just merel oldud ajale,” ütles Kämärä ja lisas, et meremuuseumi jaoks on pagulaste teema oluline ka püsiekspositsioonis, kus on eksponeeritud kaks põgenikepaati.
Pagulased väliseesti näituste festivalil
Septembri alguseni on avatud veel ka väliseestlaste näituste festivali näitused “Elukaare kaks otsa” Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus, näitus 1944. aasta paadipõgenikest Rahvusarhiivi galeriis Tallinnas ning pagulaslaagris loodud Balti Ülikooli meenutav väljapanek Tartu Ülikooli raamatukogus.
Kirjandusmuuseumis üleval oleval näitusel “Elukaare kaks otsa” saab vaadata fotograaf Toomas Volkmanni fotosid Kanadas elavatest Eesti pagulastest. Fotosid saadavad lühi-intervjuud, kus näiteks 1919. aastal sündinud pagulane Elli Kerber meenutab, kuidas ta sai 1944. aastal Saksamaa Geislingeni pagulaslaagris tööd IRO (International Refugee Organization) juures, mis on tänase UNHCRi eelkäija.
Tallinna Patarei vanglas saab suvehooaja lõpuni vaadata inglise keelset Balti pagulaste näitust “Oma lugusid jagades: Balti diasporaa kodu Kanadas.” Selle ning Kirjandusmuuseumi näituste kuraator on Väliseesti muuseumi peaarhivaar Piret Noorhani, kes ütles Kanadasse jõudnud põgenike näituse avamisel, et eestlastega II Maailmasõja ajal juhtunu meenutab väga kaasaegsete pagulaste olukorda: “Tuhanded leidsid end põgenikelaagritest, millest sai mitmeks aastaks nende kodu. Täpselt sama toimub praegu, täna, mil peaaegu pool Süüria elanikkonnast elab naaberriikides Jordaanias, Liibanonis ja Türgis.”
“Ja see on ka põhjus, miks me peame endale meelde tuletama Teist Maailmasõda – kuid mitte ainult jõhkrust ja terrorit. Peame meeles pidama ka nende riikide, kogukondade ja üksikisikute tohutut suuremeelsust, solidaarsust ja lahkust, kes omal ajal meid ja meie perekondi vastu võtsid ja päästsid. Kui inimlikud ja loomulikud need tegevused olid. Kui olulised. Nende inimeste solidaarsust meenutades võime endale meelde tuletada, et ka meil on oma roll. Et suudame näidata sama solidaarsust nendega, kes seda kõige enam vajavad – täna,” kõneles Noorhani.
Väikelaeval “Triina” lahkus Tallinnast 1944. aasta septembris umbes 450 eestlast ja 80 rannarootslast. Reisijate seas olid kirjanikud August Gailit, Marie Under, Artur Adson ja August Mälk. FOTO: Eesti Meremuuseum
Jaga Facebookis Jaga Twitteris
