Iga aasta 20. juunil tähistatakse maailma pagulaste päeva. Sellega austatakse kõiki mehi, naisi ja lapsi, kes on sunnitud oma kodudest sõja, tagakiusamise või inimõiguste rikkumise pärast põgenema. Neil on samasugune vajadus turvalise elu järele nagu meil kõigil.
© UNHCR/Johan Bävman
2018. aastal kasvas sunniviisiliselt ümberasustatud inimeste arv maailmas 70,8 miljonini – see on kõrgeim tase, mida ÜRO Pagulasamet (UNHCR) oma tegutsemise ajal näinud on. Seda on 2,3 miljonit rohkem kui eelmisel aastal. Kahekümne aasta jooksul on see arv kahekordistunud.
Maailma pagulaste päeval meenutatakse paljudes riikides ka aega, mil sealsed elanikud on pidanud oma kodumaalt lahkuma, et leida turvalisust mujal – ikka selleks, et ajalugu enam kunagi ei korduks ja õppetunnid ei ununeks. Õnneks pole enamus meist pidanud neid traumaatilisi ja elumuutvaid kogemusi läbi elama, kuid ei pea ajaloos kaugele tagasi minema, et mälestada neid miljoneid inimesi, kelle Esimene ja Teine Maailmasõda üle maailma laiali paiskasid.
Kahjuks näitavad kaasaja sündmused, et sarnased arengud võivad ikka ja jälle uuesti korduda. Maailma pagulaste päeval võtame selleks hetke, et mõtiskleda miljonite perekondade olukorra üle, kes pole oma kodudest kaugel omal soovil, vaid nad on olnud sunnitud pagema.
ÜRO Pagulasamet loodi 1951. aastal selleks, et pakkuda rahvusvahelist kaitset ja otsida lahendusi ennekõike Euroopa pagulaste probleemidele. Esmalt saadi mandaat kolmeks aastaks, kuid üle maailma lahvatasid järjest uued pagulaskriisid. UNHCR on sellest ajast saati aidanud kümneid miljoneid pagulasi kaitse saamisel ja nende olukorrale lahenduse leidmisel.
Eelistatud lahendus on alati olnud see, et pagulased saavad naaseda oma kodumaale, kui olukord seda võimaldab. Paraku võib selleks kuluda aastaid. Teised võimalikud lahendused on, et pagulased integreeruvad uues, neid vastu võtvas kogukonnas, või, nagu juhtub vähestega, nad ümberasustatakse mõnda turvalisse riiki. Ka paljudel Balti riikide pagulastel on mälestusi uude ühiskonda sisse-elamisest ja turvaliste riikide pagulaslaagritesse ümberpaigutamisest.
ÜRO Pagulasamet juhib ülemaailmset tööd, et tagada pagulaste kaitse, ent sõltub tugevalt riikidest ja kogukondadest, kes neid vastu võtavad. Avalikest aruteludest jääb sageli mulje, et enamus pagulasi jõuab Euroopasse, ent globaalne pilt näitab midagi muud. Tegelikult elavad 80% pagulastest oma kodumaa naaberriikides, mitte Euroopas. Paljud elavad riikides, mida ei saa kuidagi rikasteks pidada, ning mis seisavad silmitsi omaenese elanike probleemidele lahenduste leidmisega.
Need riigid vajavad seepärast teiste abi. Neile määratud ülesanded on suured ja sageli kestavad pagulaskriisid kaua – neli pagulast viiest on paguluses olnud vähemalt viis aastat. ÜRO Pagulasamet ja meie partnerid pakuvad hädaolukordades peavarju, toitu, puhast vett ja meditsiinilist abi, aga pikas perspektiivis on just vaeste riikide elanikud need, kes annavad endast väga palju, olles kannustatud solidaarsusest ja külalislahkusest.
Tuhanded kogukonnad ja inimesed muudavad selles osas maailma. Kahjuks ei ületa kogukondade, ettevõtete ja riikide positiivsed teod pagulaste aitamiseks sageli uudiskünnist, kuid säärast osaluse vaimu ja vastutuse jagamist tõstab esile ÜRO pagulasraamistik. See tähistab uut ajastut rahvusvahelises koostöös, pakkudes välja plaani, kuidas paremini reageerida mitte ainult humanitaarkriisidele, vaid ka arendada tervete piirkondade pikaajalist stabiilsust.
Eesti osaleb samuti ülemaailmsetes püüdlustes pakkuda turvalisust väikesele hulgale pagulastele maailmas. Isegi, kui teiste riikidega võrreldes on siinsed vastuvõtunumbrid väikesed, hinnatakse seda kõrgelt, et oma elu eest põgenema sunnitud inimesed on siin teretulnud. See on hea eeskuju teistele riikidele, ka neile, kes võtavad vastu palju rohkem pagulasi. Seepärast on eurooplastel oluline endilt küsida, et kui me ei suuda vastutust jagada, siis kuidas me saame oodata teistelt, et nad võtaksid pagulasi vastu ja neid kaitseksid?
ÜRO Pagulasameti ülemvolinik Filippo Grandi on väga mures selle pärast, et poliitilistes ringkondades, meedias, sotsiaalmeedias ja igapäevastes aruteludes räägitakse pagulastest ja migrantidest väga karmil toonil. Pagulaste probleeme nähakse avalikkuses liiga sageli vastuoluliste, tundlike ja ebameeldivatena, kuigi fookus võiks hoopis rohkem olla solidaarsuse leidmisel riikide ja ühiskonnagruppide vahel, et vastutust jagada ja hädasolevaid inimesi aidata.
Õnneks on näha ka teist poolt – positiivseid lugusid, mis hindavad kaasamist ja mitmekesisust ning näitavad inimesi ja kogukondi kõigis oma erisustes. Lood kodu ja töö leidmisest, keele õppimisest ja laste aitamisest kohalikes koolides räägivad niivõrd palju enam pagulaste reaalsusest ja headest tegudest pagulaste aitamiseks kui mürgised sõnad nende suunal.
Meil kõigil on oma roll pagulaste aitamisel. Tudengitel, ärijuhtidel, aktivistidel, õpetajatel, usukogukondadel, ajakirjanikel, tegelikult kogu ühiskonnal on oma osa pagulaste integratsioonile ja vastuvõtule kaasaaitamises. Euroopa Liidu riikide vahel on kokku lepitud standardites, mis aitavad pagulasi vastu võtta ja lõimida – see on nendega edukalt toime tulemise hädavajalik eeldus.
Maailma pagulaste päeval palun teil võtta hetk, et mõelda pagulaste olukorrale ja sellele, kuidas teie saaksite aidata. Nad on kaotanud kõik. Nad on olnud sunnitud lahkuma oma kodudest, oma töökohtadelt, jättes sageli maha oma sugulased ja sõbrad. Paljud on pidanud olema liikumises kuude kaupa ilma, et neile leiduks kohta, mida kutsuda oma koduks.
Ent ikka ja jälle näeme, kuidas pagulased leiavad endas tugevust, et alustada uut elu uues kohas. Ajalugu on näidanud, et kui tingimused on soodsad, toovad pagulased lahendusi, mitte probleeme. Pagulased pole meist erinevad – nad on tavalised inimesed, kes on sattunud erakordsesse olukorda. Nad on inimesed, kes maksavad isiklikult kinni sõdade ja tagakiusamiste hinna.
Selle aasta detsembris kohtub rahvusvaheline kogukond Genfis ülemaailmsel pagulasfoorumil. See saab olema väga oluline üritus, kus riigid tulevad kokku, et arutada võimalusi pagulaskriisidele ühiselt tugevamalt vastamiseks. Arutelud keskenduvad uutele ja lisameetmetele, millega saaks vähendada palju pagulasi vastu võtvate riikide koormust, edendada nende toimetuleku potentsiaali ja uuendada maailma pagulaste probleemile lahenduste otsimist.
Me loodame, et ka Eesti valitsus koostöös kodanikuühiskonna ja eraettevõtetega kasutab maailma pagulasfoorumit selleks, et aidata pagulasi nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Tegutsemisvõimalused on üüratud – haarame neist koos kinni.
Meie inimlik kohus on aidata neid, keda on sunnitud põgenema. Ükski riik ega ühiskond ei saa seda teha üksi. Me peame seda tööd tegema ühiselt.
Jaga Facebookis Jaga Twitteris
